Alles paar aastat tagasi suur osa minu tutvusringkonnast ja isegi lähedastest arvasid, et ilmselt on Kristel nüüd tõepoolest segi läinud, ei pidanud pingele vastu!
Jah, tõepoolest oligi raske ja pinge oli suur, sest valdused olid justkui kokku varisemas, selajuures ka mina ise. Ärrituvus aste oli väga kõrge, üksindustunne oli üüratu, jõuvarud olid otsa lõppemas ja kuskilt poolt ei paistnud lahendust. Tujud kõikusid seinast seina ja rahulikku arutelu minuga pidada ei olnud võimalik, sest tundsin pidevalt, et mind rünnatakse. Loomulikult ehmatasin enese ümbert ära kõik, sest ohvrimeelsus oli niivõrd kõrge, et ei suutunud ka abi vastu võtta, isegi kui seda pakuti! Need ajad on tänaseks seljatatud ja isegi aasta on juba möödunud, kui Töötukassa abil sai kirjutatud projekt uue ettevõtmise teostamiseks, milleks sai Osaühing SunsetRise! Aasta on olnud värvikas, põnev ja mis seal salata, ka omamoodi keeruline. Pärast tootmisettevõtte pankrotiprotsessi võtsin täielikult aja maha ja otsustasin end töötuna arvele võtta. Antud periood andis võimaluse rahulikumalt hingata ning järele mõelda, KUIDAS SIIS NÜÜD EDASI? Ettevõtjana olin harjunud olema iseenda peremees. Tagasi mõeldes küll pigem iseenda ori, sest ettevõtjana oled pidevalt vastutav ja üldjuhul ei ole momenti, kus peale tööpäeva saad keskenduda vaid iseendale või perele, sest küll juba neid mõtteid leidub, millega end vaevata. Arutlesin ka võimalusena minna tagasi tööturule, et proovida taas mõnda aega teostada end kellegi alluvuses, sest kogemused olid alluvussuhetest vaid suurepärased. Mis siis, et tol hetkel ei mõistnud, et andsin endast rohkem, kui oleks tohtinud, olles kaassõltuvuse küüsis- alati kättesaadav andes endast pidevalt 120%. EI ütlemine ei tulnud kõne alla. Alateadlik programm juhtis end tundma vajalikuna ning võimekana. Korraks oli hea tunne, et saad olla kasulik ja vajalik, sealhulgas ka teadmine, et järelikult ikka oled ka tunnustatud, kuigi järgmisel hetkel tundsid, et mattud kohustuste alla... Töötuna arvel olles otsustasin siiski jääda ettevõtjate hulka ning alustasin äriplaani kirjutamisega. Aus olles, ma ei uskunud, et sellisele valdkonnale nagu seda on alternatiivmeditsiin ja holistiline teraapia toetust antakse! Arvasin, et Töötukassa jaoks ei leia bioenergeetiline tervendusprotsess piisavalt tõestuspinda, et see oleks jätkusuutlik ja ühiskonnale piisavalt vastuvõetav ning vajalik. Äriplaani kirjutamisele kulus keskmiselt 4 kuud ja aprillis 2018 sain töötukassalt positiivse uudise- projekt kiideti heaks ja 26.04.2018 tuli ettevõtte registrist ka juba kinnitus uue ettevõtte registreerimise kohta. Tunded, mida sel päeval tundsin olid ühest äärmusest teise. ühelt poolt oli mul väga hea meel, sest see oli siiski ühtviisi ka tunnustus, et olen endiselt suuteline sooritama :), kuid teisest küljest tohutu hirm ja ebakindlus, pärandina lähimineviku kogemusest teadmisena, et ma ei saanud hakkama! Viimane tunne juhtis kogu mängu, mis tegelikkuses viis mind siiski veidi ummikusse ennem, kui suutsin kuskilt poolt alustada. Kuigi juba praktiseerisin terapeut/nõustajana ning olemas oli väike praksis Viljandis, Päikesekillu perekeskuses oli ettevõttega alustamine siiski hoopis teine aste. Ettevõttega teatavasti kaasnevad püsikulud ja ka riiklikud kohustused maksusüsteemis. Kui ennem oli minu tegevus pigem hobi korras ja ilma liigsete kuludeta, siis nüüd tekkisid juurde kohustused ja sellega kaasnevad suuremad kulud. Mida inimene siis teeb, kui tunneb end kohustatuna? ...läheb lukku ja peas hakkavad keerlema kõik võimalikud MIS SIIS, KUI... mõtted ja arutelud. Nii ka minuga. Energeetiliselt nullis see aga kogu plaani, mille olin eelnevalt kenasti valmis kirjutanud koos kogu paketiga nagu SWOT analüüs, turundusplaan, finantskava jne, jne ikka need äriplaanile kohased tavalised teemad. Meeli hakkasid valdama erinevad HIRMUD. Hirm tulla taas avalikkuse ette, hirm end reklaamida ja tunnustada, seda enam, et olid alles mõni aeg tagasi müttas korralikult kolistanud ja paratamatult kriitik minus võttis sõna "kes Sind ikka tõsiselt võtab, kui alles ebaõnnestusid?" Kriitik oli visa ja püsiv! Järgnes hirm olla mitte piisav- "äkki ma veel kõike ei tea ja mis juhtub, kui vastata või aidata ei oskagi?" Fakt, et eelnevalt olin holistilise valdkonnaga juba aastaid tegelenud ja viimased aastad veel eriti intensiivselt ei olnud kriitiku jaoks mingi argument! Polnud päeva, kus end õpingutele ei pühendanud, liialdamata tegelesin holistiliste teemadega minimaalselt 4 tundi päevas. Tihti olid õpingud öötundides põhjusel, et osalesin ühendriikide aja järgi veebipõhistel kursustel 6 kuud jutti igal nädalal ja nii mitu korda järjest. Lisaks teraapiaseansid nii Holistika Instituudis kohustuslikus korras, kui ka isiklikust huvist ja vajadusest. Arvestades kõike eelnevat, oleksin võinud olla piisavalt enesekindel, sest teadsin, et olin teinud kõik võimaliku, et end uuesti rajale saada täiesti uues valdkonnas. Kuid kriitik minus sellega kergelt ei leppinud, tuli teha tükk tööd, et tekiks arusaam, et kõike ei pea ja ei saagi teada. Inimene ei ole täiuslik ja ei saagi selleks kunagi! Tegelikkuses on see väga hea- annab arengu võimaluse ja põhjuse elada, tundes uudishimu igas uues päevas! Ühesõnaga hirmudest puudust ei olnud, aga kõik olid ületatavad aidates enesearengus igati kaasa ning AHAAA momendid, mida järjest enda sisesmuses sai avastatud, olid seda aega väärt! Terapeudina tööd tehes näen, kui raske on inimestel oma väärtust ja võimekust hinnata, sest oleme enamjaolt kasvanud puudusteadvuses ja võimuvalitsuses, kus asju on aetud kaup kauba vastu a-la, kui teed seda, siis saad toda või selleks, et midagi saada, on vaja see kõige pealt ära teenida! Missuguse pildi selline käitumisviis lapsele kujundab? Võimalusi on palju, sest mustreid on sadu, kuid üldjoontes on tegemist alusteadmisega, et kõik tuleb raske töö ja vaevaga välja teenida! Kui alateadvus sellise programmiga töötab on ka võimalused millegi saavutamiseks alati läbi raskemate ja aeganõudvamate viiside põhjusel, et genereerid ideid alati keerulisemaid teid pidi. Lihtne näide mõne viktoriini küsimuse kohta, kus küsitakse midagi väga tavapärast. Esmalt saad kohe aru, et väga lihtne küsimus. Aga kohe, kui viimane mõte peast läbi on käinud, tekib järgmine mõte, et selles küsimuses peab kindlasti mingi konks olema! Miks muidu antud küsimust käsitletaks!? Tegelikkuses aga just nimelt oli tegemist lihtsa küsimusega! Kõik on võimalik, kui ISE endasse usud. Me ei saa kunagi kõigile meeldida ja seda ei ole mõtet minna taga ajama- see ei õnnestu! Kui saad teada, mis on Sinu OLEMUS, siis justkui lähevad uksed lahti ja Sinuni jõuavad inimesed ja sündmused, aidates oma olemust väljendada ja edasi kanda moel, mis teenib nii Sind ja teisi, kes asjasse puutuvad, tehes meele rõõmsaks kõigil osapooltel! Mul on täna siiralt hea meel, et elu viis mind sadamasse, kus tagasiteed ei olnud ja tuli leida võimalus hakkama saamiseks täpselt seal, kus tol hetkel olid. Kannapööre oli suur aga igati väärtuslik nii hingeliselt kui ka kogemuslikult ja usun, et sellisel tasandil kannapöörded elus, mis põhjustavad väga suured elumuutused on vägagi mõistlikud ja tervendavad kogemused, mis saavad ainult isiksusele juurde anda. Minu päevades ei ole enam rutiini, sest iga päev on täis uut ja huvitavat, tekitamata hirmu vaid just nimelt uudishimu! Elukvaliteet, mis sellise meelelise muutusega on toimunud on hindamatu, sest ma ei ela enam reziimil "kuidas ellu jääda?" vaid "mida põnevat ma täna kogen?" Põnev ei ole ainult "heasse" kategooriasse langev kogemus. Oluliselt põnevamad on sündmused, mis panevad kastist välja mõtlema ja võtma ka riske ja proovima asju erinevatest vaatenurkadest, kuni jõuad lõpuks välja selle nö. ÕIGE tulemuseni. Teekond antud tulemuseni uudishimu rakendades on oluliselt rahulikum, vaoshoitum, rõõmsam ja huvitavam, sest kõik erinevad vaatenurgad ja proovikivid andsid taas kätte tööriistad, aidates järjest lihtsamatel tingimustel oma elu-olu kujundada ning aktsepteerida sündmusi täpselt sellisel kujul nagu hetkel on.
Sügav kummardus oma klientidele ja toetajaskonnale, kes mind taaskord ettevõtjana aktsepteerisid ning esimeste sammude juures viibisid. Olen siiralt ja eriliselt tänulik Teie usalduse eest, tagasiside ja juhenduste eest, ka kriitika ning kihutuskõnede eest, kui kippus taas tekkima tunne, et enam ei jaksa või esines küsimus- milleks see kõik? Vastus on lihtne... selleks, et olla parem mina! AITÄH, AITÄH, AITÄH!
Homme, 26.04.2019 on OÜ SunsetRise sünnipäev ja soovin tänutäheks usalduse eest taaskord olemasolevatele klientidele pakkuda võimalust kasutada pakutavaid teenuseid
(va. koolitused) 20% soodsamalt terve Mai kuu vältel ka juba olemasolevate broneeringute puhul! Kohtumiseni ja päikselisi päevi! Kristel Kesalo
Comments